Kolmiklilled

Kolmiklill Trillium ei soovi tulla iga soovija aeda, vaid edeneb hästi paikades, kus tal on sobivad kasvutingimused. Eestikeelne ametlik nimi on antud juba 31 kolmiklille liigile. Palju liike täpselt on, pole teada, ilmselt 40 ringis.

Nende kaunite taimede laialdast kasutust iluaianduses on takistanud teatud pirtsakus. Näiteks ei taha kolmiklilled sageli anda idanemisvõimelisi seemneid.

Suurem osa kolmiklille teada olevatest liikidest pärineb looduslikult Põhja-Ameerika Apalatši mäestikust. Taimeperekonna nimi tuleneb sellest, et lehed, õite kroonlehed ja tupplehed paiknevad vartel kolmekaupa. Väärtuslikud aiailutaimed on huvipakkuvad nii oma laia õievärvi skaala kui ka lehtede ja viljade tõttu. Mitmetel liikidel on aromaatsed õied. Kolmiklille sordiaretajate ja hübridiseerijate eesmärk on saada suurepuhmikulisi ja lihtsasti paljundatavaid ilusa värvigammaga lõhnavate õitega sorte.

Kuidas ja kuhu istutada?

Kolmiklillede kasvukoht tuleb valida arvestusega, et looduslikult on tegemist metsataimedega. Seega peaks paik olema varjuline, asuma savikal viljakal parasniiskel ja soovitavalt neutraalsel kuni kergelt happelisel pinnasel. Erandid, kellele sobivad neutraalne või pisut aluseline muld, on suur, talbjas ja püstine kolmiklill. Samuti suureõieline, kollane, munajas ja raotu kolmiklill.

Kasvumulla kuivus mõjub halvasti, aga liigne niiskus ei ole samuti hea. Kevadine lumesula- ja sadevesi peaksid saama kiiresti ära valguda. Kesksuvist pisut suuremat kuivust võivad kolmiklilled taluda nende looduslikust levialast tulenevate kasvutingimuste tõttu. Samuti kannatavad nad hästi puude ja põõsaste juurekonkurentsi, mis võimaldab neid hästi kombineerida ja paigutada just sinna, kus valgustingimused kasvuks on sobivad. Talvekülmadele on kolmiklilled Eesti aladel vastupidavad.

Kolmiklilled on aeglased kohanejad ja laisad juurdujad. Täieliku juurdumiseni võib kaubandusest soetatud istikul kuluda 2–3 aastat. Nad levivad aeglaselt pinnalähedaste risoomide abil, moodustades aastate jooksul pikkamisi suuremaid või väiksemaid kolooniaid.

Võimalusel tasub uurida tuttava kolmiklille kasvataja aias taimede paiknemist pinnases. Looduses on risoomid enamasti lehevarise all. Kolmiklilledel on küll olemas n-ö tõmbjuured, mille abil taim saab pisut iseenda kasvusügavust reguleerida, kuid see ei tähenda, et see liiga sügava või hooletu istutamise korral õnnestub. Pigem tuleb oma kasvusügavuse valimisega hakkama juba juurdunud taim.

Istutades isa veidi mulda lagunenud orgaanilist materjali – aiakomposti, lehekõdu või isegi väga hästi mädanenud sõnnikut. Kolmiklilled on suhteliselt aplad, rohke huumus ja mullaramm tagab jõulisema kasvu ja parema õitsemise. Liivalisand kasvumullas on kasulik valkjale, suurele ja rait-kolmiklillele.

Kuidas paljundada ja hooldada?

Kolmiklille paljundada pole lihtne, sest on raske saada idanemisvõimelisi seemneid. Seetõttu võivad hinnad olla teinekord ehmatavalt kõrged. Kui tuntud Saksa seemnefirma Jelitto pakub adoonise ja koerahamba seemneid koos keeruka idandamise retseptiga, siis kolmiklille seemneid sealt hankida ei saa.

Oma aias tasub püüda teda paljundada ettevaatlikult jagades, ent alles siis, kui taim on juba mõned aastad kenasti kasvanud. Jaga neid mõned nädalad pärast õitsemist. Kui õnnestub seemneid saada, siis need külva kohe. Edukaks idanemiseks on seemnetel vaja läbida 2 talveperioodi. Külvist õitsemiseni võib kuluda 5–7 aastat.

Kolmiklill on nagu kass, kelle arvates on peremees tema, mitte vastupidi. Johtudes konkreetse kasvukoha sobivusest, vajab kolmiklill kas pisut hoolt või üldse mitte.

Väetamisega tasub ettevaatlik olla. Kui tõesti tundub, et on vaja väetada, siis kasuta vähesel määral ainult osmokootset väetist, millega on üleväetamise risk väiksem. Olenevalt kolmiklille liigist tuleb valida kas hapulembestele taimedele mõeldud väetis või muu osmokootne aia täisväetis. Kui väetisetootja soovitab kasutada näiteks normi 40 g/m2, siis pane pool kogusest. Mõistagi – väetada võib juba juurdunud kolmiklille taimi.

Puulehti ja muud taimset prahti ei tohi kasvukohalt ära riisuda, sest see hoiab pinnast niiskena ja pakub kolmiklille risoomidele kaitset väliste tegurite eest, nagu talvekülm. Samuti leevendab juhusliku tallamise survet. Risukihi lagunemine aitab hoida pinnase happesust (ph) stabiilsena ja tekitab juurde toitainerikast huumust. Tigude- ja nälkjaterohkes kasvukohas kasutada biotõrjet.

Kolmiklillede erinevad liigid

Suureõieline kolmiklill T. grandiflorum kasvab Põhja-Ameerika idaosa metsades, kus moodustab pilku püüdvaid kolooniaid. Tal on ovaalsed teravatipulised lehed, õite kroonlehed on laipiklikud valged, mis õitsemise lõpul muutuvad roosaks. Kasvab ca 45 cm kõrguseks. Tegu on taimeperekonna ühe kergemini kasvatatava ning hõlpsamini hangitava ja odavama liigiga. Vajab piisavalt niiskust kevadel ja vähemalt poolvarjulist kasvukohta.

Tuntuim sort, mis on põhiliigist siiski märksa haruldasem, on puhasvalgete täidisõitega ’Flore Pleno’.

Püstine kolmiklill T. erectum on mõnel pool tuntud ka kui punane kolmiklill. Kasvab looduslikult USA põhjaosas ja Kanadas, kus moodustab lopsakaid puhmikuid. Suured helerohelised kergelt tekstuursed lehed on mõnikord kergelt kroogitud servadega. Lehtede kohal istuvad kevadel ebameeldiva aroomiga tumevelvetjaspunased, harva valged, vahel ka rohekaskollastes toonides kroonlehtedega kolmetised õied. Kasvukõrgus kuni 50 cm.

Kollane kolmiklill T. luteum pärineb looduslikult Apalatši mäestikust USAs. Tähelepanu tõmbavad laiad ovaalsed tekstuurse pinnaga teravatipulised kirjud lehed. Õied on kollased kuni kollakasrohelised ja sidrunilõhnalised ning kitsaste, kuni 8 cm pikkuste kroonlehtedega. Õied avanevad enamasti vaid veidi, lastes aimamisi oma ilu tabada. Kasvab ca 45 cm kõrguseks.

Raotu kolmiklill T. sessile on pärit USA kirdeosast. Tema õisi ümbritsevad elliptilised kuni ümarad, tumeda mustriga ja sageli kergelt longus lehed. Muskuselõhnalised kolmetised õied on tumelillakaspunaste kroonlehtedega. Rohelised tupplehed on samuti punakate märgistega. Kasvult on ta eelnevatest madalam, 30–40 cm. Raotu kolmiklille teisendil kalifornia kolmiklillel T. sessile var. californicum on õied üllatuslikult valged.

Trillium nivale, mõnel pool tuntud ka kui lumi-kolmiklill (eestikeelne ametlik nimi veel puudub) pärineb samuti USAst. Tal on ovaalsed sinakasrohelised lehed ja varakevadel valged elliptiliste kroonlehtedega õied. Sobib parasniiske kuni niiske kasvukoht. Erinevalt paljudest teistest kolmiklilledest eelistab lubjakat, liivast või kruusast pinnast.

Lainjas kolmiklill T. undulatum on suurte odajate sinakasroheliste lehtedega USAs looduslikult kasvav metsapüsik. Õitseb kevadsuvel. Õied on valgete kitsaste kroonlehtedega, südamikku ümbritseb punakasvioletne sõõr.

Suitsumägede kolmiklill T. simile on püstise kolmiklille T. erectum üks paljudest teisenditest. Looduslik kasvukoht asub Apalatšide mäestiku lõunaosas USA kaguregioonis. Põhiliik – püstine kolmiklill – kasvab USA põhjaosas ja Kanada lõunaosas. Selle nimetusega teda kaubandusest hankida vaevalt õnnestub, sest keerukate nimedega vormidele ja teisenditele pannakse sageli põhiliigi nimetus. Antud juhul siis püstine kolmiklill. Soovides hankida just suitsumägede kolmiklille, peab teda otsima pigem USAst kui Euroopast.

Hea teada

O Väga happelist mulda vajab lainjas kolmiklill T. undulatum.

O Teistest leplikumad on rohke päikesevalguse suhtes püstine kolmiklill T. erectum, suureõieline kolmiklill T. grandiflorum, moond-kolmiklill T. smallii ja munajas kolmiklill T. ovatum. Tuleb arvestada asjaoluga, et kui on rohkem päikest, siis see tähendab niiskusrohkema pinnase vajadust.

O Väga niiskes pinnases soovib kasvada kamtšatka kolmiklill T. camschatcense.

O Varasemad õitsejad alustavad aprillis: roheline kolmiklill T. viride, raotu kolmiklill T. sessile, munajas kolmiklill T. ovatum ja oja-kolmiklill T. rivale.

O Hilisemad õitsejad alustavad mai lõpus: longus kolmiklill T. cernuum, lainjas kolmiklill T. undulatum, kollane kolmiklill T. Luteum, moond-kolmiklill T. smalii ja käänd-kolmiklill T. recurvatum.

Kevadine kaunis kolmik