Kuidas linnud teavad, millal on aeg rändele asuda?

Võiks arvata, et linnud otsustavad rändele minna siis, kui ilm muutub külmaks. Tegelikult hakkab rändeks valmistumine juba varem.

Keskkonnaagentuuri järgi tekib lindudel enne rännet niinimetatud ränderahutus, mida mõjutab eelkõige linnu sisemine kell. Lindude ööpäevased rütmid on seotud päeva pikkusega ning rändeperioodi lähenedes toimuvad nende organismis füsioloogilised muutused. Muutused hormoonide tasemes mõjutavad muu hulgas intensiivsemat toitumist ja energiavarude kogumist.

Täpne rändekäitumine kujuneb aga ka välistingimuste mõjul. Seega ei määra rände algust üksnes sügisene temperatuuri langus.

Linnul on justkui sisemine kalender

Rändekäitumine on osaliselt päritav ja osaliselt õpitav. Ränne on evolutsiooni jooksul kujunenud käitumisviis, mis võimaldab lindudel kasutada eri aastaaegadel elupaiku, kus toitumis- ja pesitsustingimused on neile soodsamad.

Keskkonnaagentuuri järgi on lindude orienteerumisvõime samuti osalt päritav ja osalt õpitav. Mõne liigi puhul saavad noorlinnud rändetee kohta teadmisi kogenumatelt lindudelt, samal ajal kui teiste liikide rändekäitumises mängib suuremat rolli kaasasündinud informatsioon.

Rändemehhanismid on liigiti erinevad ning kõiki nende üksikasju teadlased veel ei tunne.

Miks linnud üldse rändavad?

Linnurände üks peamisi põhjuseid on aastaaegadega kaasnev elutingimuste muutumine. Talve saabudes väheneb põhjapoolsetel aladel paljude liikide toidu kättesaadavus, samal ajal võivad mujal olla tingimused märksa soodsamad.

Keskkonnaagentuuri selgituse järgi on lindude rändamine eelkõige seotud hooajaliste muutustega elupaigas. Arvatakse, et ränne kujunes evolutsiooni jooksul järk-järgult, kui linnud liikusid parema toidu ja pesitsusvõimaluste otsingul üha kaugemale.

Eesti on kevadel ja suvel paljudele rändlindudele soodne paik. Siin leidub rohkelt toitu ja pesitsuskohti ning pikad suvepäevad annavad lindudele rohkem aega poegade toitmiseks.

Kõik linnud ei lahku korraga

Linnuränne ei alga kõigil liikidel samal ajal ega toimu ühtemoodi. Ka sobivad ilmastikuolud mõjutavad seda, millal teekonda jätkatakse.

Osa linde rändab peamiselt öösiti. Keskkonnaagentuur toob näidetena välja paljud partlased, kurvitsalised ja putuktoidulised värvulised. Päeval rändavad aga näiteks kullilised, seemnetoidulised värvulised, pääsukesed ja piiritajad.

Sobivad ilmastikuolud võivad rännet hõlbustada ning seetõttu võib lind oodata teele asumiseks või rände jätkamiseks soodsamat hetke.

Aga kuidas lind teab, kuhu lennata?

Rände õige ajastamise kõrval on veelgi hämmastavam lindude võime leida tee sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele.

Ühtainsat navigeerimisviisi lindudel pole. Nad võivad kasutada maastikumärke, Päikese asendit ja tähistaevast. Mõne liigi puhul on leitud, et orienteerumisel võib olla oluline ka haistmine.

Väga tähtis on Maa magnetvälja tajumise võime ehk magnetretseptsioon. See annab lindudele veel ühe võimaluse lennusuuna määramiseks.

Lindude sisemine kompass pole veel lõpuni mõistetud

See, kuidas linnud Maa magnetvälja täpselt tajuvad, on endiselt aktiivne uurimisvaldkond.

Loodusajakirjas ilmunud ülevaate järgi peetakse üheks võimalikuks seletuseks lindude silma võrkkestas paikneva valgu krüptokroom-4 osalust. Teadlased on saanud tõendeid selle kohta, et linnud kasutavad magnetvälja orienteerumiseks, kuid magnetretseptsiooni bioloogilise toimimise üksikasjad pole veel kaugeltki täielikult selged.

Seetõttu pole päris õige rääkida lindude „sisemisest GPS-ist“. Pigem kasutavad nad rändel mitut erinevat teabeallikat, mis aitavad koos õiget suunda leida.

Kõik linnud ei lähe talveks Eestist ära

Eestis võib sügisel näha nii siit lahkuvaid linde kui ka põhja poolt saabuvaid läbirändajaid. Osa liike või isendeid jääb siia ka talvitama.

Eesti Ornitoloogiaühingu avaldatud andmete järgi võib Eestis talvel kohata umbes 130 linnuliiki ning läbirändel 219 liiki. Need arvud näitavad hästi, kui mitmekesine on Eesti linnustik ka väljaspool pesitsusaega.

Ränne on keerukas kombinatsioon pärilikkusest ja keskkonnast

Lind ei oota seega lihtsalt esimest külma ilma, et otsustada, millal talvitusalade poole liikuma hakata. Rändeks valmistumine on keerukas protsess, milles põimuvad sisemine bioloogiline rütm, päeva pikkusega seotud muutused organismis ja ümbritsevad tingimused.

Ka teekonna leidmisel ei sõltu linnud ühestainsast orientiirist. Päike, tähed, maastik ja Maa magnetväli võivad kõik aidata õigel kursil püsida ning osa rändekäitumisest on päritav, osa aga kujuneb kogemusega.

Just nende mehhanismide koosmõju võimaldab lindudel igal aastal läbida pikki vahemaid pesitsus- ja talvitusalade vahel.

Allikad: Keskkonnaagentuur, Eesti Ornitoloogiaühing, Loodusajakiri

Loe ka: Linnud maiustavad marjadega? Nii kaitsed maasikaid ja sõstraid saagihooajal 

Meelita linnud aeda