Madalate ja tüvele poogitud kerajaks või spiraalseks pügatud okaspuuvormide sametisele rohelisele lisavad kontrasti bordoopunaselt kumavad kukerpuud ja sügavpunaste õitega roosid. Nende vahel heljuvad tuulehoos õrnalt kõrrelised ... Jõuliste värvide paletti tasakaalustavad erinevas suuruses hallitoonilised kivid ja mustriline kivimultš nagu jaapani aias. See on vaid üks vaatepilt Mõrude aiast, kus peenraservad on konkreetsed ja puhtad justkui noaga lõigatult ning muru meenutab tihedakoelist rohelist kangast, millesse ükski soovimatu umbrohi pole juuri kinnitanud.

„Muru on meil tõesti ilus, aga ma võtan sealt läbi suve välja kõik võililled, margareetad ja teelehed. Inimesed küsivad: kas me võime ikka sellele astuda?“ räägib Marju, kelle pere aed Lüganuse vallas on uudistavaid ja hindavaid pilke püüdnud enam kui 30 aastat. Kui 1990ndate alguses hakati iluaedu külastama ja konkursse korraldama, jõuti ka Mõrude aeda. „Kohalikud olid meie aia välja valinud ja esitanud üleriigilisele konkursile. Saime 1997. aastal Ida-Virumaal esimese koha, 2001. aastal presidendilt teise auhinna ja 2020. aastal presidendilt kolmandat korda auhinna,“ meenutab perenaine, kelle suur kutsumus peale aiatöö on maalimine, millele ta pühendub hilissügisest, kui viimased lehed aiast on riisutud ja ühtegi õuetööd enam ei ole.

Vajalik mehe tugi

Kui pere ostis 40 aastat tagasi vundamendiga krundi, kõrgus keset seda vaid üksik kuusk. „Majaehituse kõrvalt hakkasime kohe aeda rajama. Mulle ei meeldinud, et kõik ümberringi oli räämas,“ jutustab Marju, kuis osteti õunapuid ja marjapõõsaid ning üle poole krundist loovutati aiamaale ja kartulipõllule. Iluaiale jäi ruumi vähe.

Esialgu oli maad 1800 m², aga seda õnnestus juurde osta. Nüüd on pere hallata 2300 m², tarbeaed on tublisti kahanenud ja seda eraldab iluaiast ühtlase rohemüürina hekk, mille tagant võib leida kasvuhoone, köögiviljaala, erinevad marjapõõsad-viljapuud, millelt saadud värskeid ande jagub jõuluni ja sügavkülmutatuna-konserveerituna järgmise hooajani. Tarbeaed on oluline, kuid iluaed kujunenud aastatega emotsionaalselt tähtsamaks, nõudes tublisti hoolt ja energiat.

„Palju on olnud vaja pinnast kaevata. Ja meil on ju üksjagu palju kive, mida abikaasa on aidanud tassida. Lisaks on tema suurte kaevamistega tegelenud. Kui pole mehe tuge kõrval, siis aeda ikka ei raja, sest pole jõudu taga,“ leiab Marju, kelle tähelepanekuil abikaasa aiailu märkab ja hindab ning oskab aeda uudistama tulnud külalistele seda näidata ja väga hästi rääkida, mis kõik siin kasvab. „Ta on andnud aeda osa oma südamest.“

Ilumeel loomuses

Iluaed on pidevalt muutunud. Aastakümnete eest rajas Marju suured kiviktaimlad, mida toona oli maakohtades üsna vähe, ja pikad lillepeenrad. „Siis ma hävitasin need ära, lisasin püsikutele okaspuuvorme,“ toob ta näite.

Enela- ja tuhkpuuhekk asendati elupuuhekiga põhjusel, et seda oli vaja korra nädalas pügada. Enelahekiga kaasnenud töömaht hakkas lihtsalt üle jõu käima. Lillepeenrad, mis olid esialgu väiksemad, on tublisti laienenud.

„Nüüd oleme ostnud hästi palju hortensiaid ja aeda ilmestanud kividega. Lõiganud puid teistmoodi ja nende kuju muutnud, et üldilme oleks teistsugune,“ kirjeldab Marju, kes on istutanud üksjagu erineva okkavärviga okaspuuvorme, et ka sügisel, mil õitesära hääbub, jääks aiailu alles ega kaoks talvelgi.

„Iluga kaasneb nii võimas motivatsioon, aga eks ilumeel peab olema loomuses,“ sedastab perenaine, kes õue tulles hindab pilguga, kus mingi taim veel võiks kasvada. „Ülemäära ei tohi olla, kuigi osa neist on vaja ümber tõsta. Tulebki panna sellised taimed, kes on silmale kohe ilusad. Juba eelmisel aastal tõin aeda hästi palju värvilisi kukerpuid. Suvelilli istutan peenrasse ainult veesilma juurde, lisaks on mõned amplid.“

Sulanduvad värvilaigud

Istutusalasid kujundades on Marju lähtunud põhimõttest, et lille ilu esile tuleks. „Kui peenrad on kirjud ja muru oleks ka, siis oleks tasakaal rikutud. Aed ei tohiks olla närviline, vaid tasakaalus. Iga nurga pealt rõõmustab see omamoodi,“ nendib Marju, kes ühte istutusalasse pani kasvama ainult punased, teise roosad roosid. Suvelilleamplitesse valib ta taimed samuti värvidest lähtuvalt.

Eesaias kasvavad erikujulised okaspuuvormid – mööda maad roomavad, ümmargused, spiraali lõigatud. Istutusala ääristavad suured maakivid, mis lisavad dekoratiivsust, hõbekuused omakorda pakuvad täiendavat värvi.

Elumaja serva jääva veesilma ümber kõrguvad tüvel okaspuupallid, nende vahel voogavad hallid kõrrelised ja suvel punased balsamiinid. Omaette värvilaigu annavad lavendlid, mustjaspunane nõgeslill ja mägisibulad. Erinevaid värvinüansse lisavad kukerpuud.

„Veesilma juurde panime kõrged istutuskastid, kuhu istutasin puispetuuniad, mille läbimõõt oli veel sügiselgi meetri jagu, õites varred langesid kastiservadest alla,“ kirjeldab Marju, nimetades, et põhjapoolsesse külge maja ette istutas ta 7 sorti hostasid. „Seal pole ka tigusid ja hostad on hästi suured ning suursugused. Üks halli lehega on iseäranis võimas ‒ kaks meetrit lai ja poolteist meetrit kõrge.“

Õhulisus ja tasakaal

Ükskord tõi Marju koos abikaasaga metsast 12 mändi, kellest üks on kujundatud vihmavarjuks, teiste võra lõigatud ümaraks palliks, mille läbimõõt küünib meetrini. „Ümarvorme on meil vähemalt 30‒40 tükki, kuigi ma pole neid kokku lugenud. Kõik on ise kujundatud, asjatundjate abi pole ma kasutanud,“ rõhutab perenaine, kes meelsasti teeb ikebanasid, lilleseadeid, talvekompositsioone. Oma aiandusalaseid oskusi on ta iseseisvalt pidevalt täiendanud.

„Kui asjast üldse aimu ei ole, siis võib kõike valesti teha. Tasub ikka enne uurida,“ räägib Marju, kes pole järginud soovitust istutusala hästi täis istutada – taim taime kõrvale, et lämmatada umbrohtu. „Minu jaoks ei ole see kõige parem lahendus, sest kõik läheb väga kirjuks. Taimedel ei ole piisavalt õhku, nende ilu ei tule esile.“ Nii on ta nende vahele jätnud ruumi ja pinnase multšinud, et umbrohtu oleks vähem. „Pooldan tasakaalu taime ilu ja õhulisuse vahel. Aga mõnele teisele meeldib hoopis teine stiil,“ täheldab Marju, kes on teadlikult jätnud istutusalade vahele palju murupinda, et kaugusse vaadates oleks kena roheline, ning seejärel tõmbavad tähelepanu lilled.

„Enam ei osta ma ühtegi taime ega roosi nii, et vaatan: „Oi, kui ilus. Selle võtan.“ Võid saada külmaõrna, haigustele vastuvõtliku sordi, kuigi ta võib olla imeilus. Olen roose ostnud küll, hästi palju, aga nad on vastu pidanud paar hooaega ja seejärel aiast kadunud, külm on ära võtnud.“

Alaline õnnetunne

Varakevadest sügiseni askeldab Marju enamasti iga päev paar tundi aias. „Siis oled tasakaalus. Nädalavahetusel kodus olles kulub aega rohkem. Muruääred peavad olema iga nädal tehtud. Mulle meeldib, kui need on ilusad. Vahel, kui tahad võtta kergemalt, siis läheb aiale tund päevas. Sügisel nõuab üksjagu aega okaspuude vormi pügamine,“ kirjeldab Marju, kes kaasab heki ja kõrgete elupuude vormi lõikamiseks abikaasa. Madalvorme pügab ise. „See on nii nauditav tegevus. Kui oled kogu aeg järje peal, siis ei teki tüdimust. Tundes tüdimust, pole mõtet aeda enam teha, sest pead saama kogu aeg õnnetunde.“

Marju sõnab, et töölt koju jõudes tahab ta kohe aias midagi teha: suvel lõikab iga päev või üle päeva ära õitsenud õied, et kogu aeg oleks kena. Ja tegelikult ei raatsitagi soojal ajal oma aiast palju eemal olla, sest ümberringi on võrratu. Pealegi on loodud kõik võimalused mõnusaks olemiseks. Mitme pere peale rajati isegi oma veesilm, kus käiakse ujumas, ehkki looduslik järv ja merigi pole kuigi kaugel. „Pigem tasub pikendada sooja aega sügisel,“ leiab rohenäpp, pidades aias hästi oluliseks puhkenurki. „Meil on neid kaks: üks päeva- ja teine õhtupäikeses olemiseks. Lisaks on tagaaeda sauna otsa ehitatud klaasitud väliveranda, mille päike soojaks kütab. Õhtul on seal hea ümbrust nautida. Oled justkui väljas.“

Iga päev leitakse aega istuda majaesise puhkenurga mõnusas õhtupäikeses, kus okaspuud on tuulevarjuks ja terve iluaed panoraamselt vaateväljas. „Puhkeaega tuleb alati võtta. Ei saa suhtuda nii, et ongi ainult aiatöö. Lõõgastuma peab samuti ja kõik olema tasakaalus,“ toonitab Marju, rõhutades, et mõlemad osapooled peres peaksid nägema aias ilu. „Kui üks mitte, siis see ei toimi ka teiselt poolt. Peab olema kooskõla. Kui abikaasat poleks mu kõrval toetamas ja panustamas, siis ma aeda ei teeks.“

„Peab olema kooskõla“