Enamik lauke on efemeerse iseloomuga ehk pärast õitsemist taime maapealsed osad kuivavad ning nad lähevad suvepuhkusele. Roheliste laukude seas on nii efemeerseid kui ka terve hooaja oma ilu säilitavaid liike-sorte.

Mis värvi on laugu õis?

Lauke on maailmas ca 1000 liiki. Valdav on õite punane kuni sinine värvivahemik, valge või roheline kombinatsioon, ent paar lauku kulgevad täiesti oma rada. Päikeselauk Allium scorzonerifolium ja kuldlauk A. moly on väga sarnased, 20–30 cm kõrguseks kasvavad pigem laiuva iseloomuga kollaste õitega püsikud. Juunikuine kuldkollaste õitega üllataja on päikeselauk, veidi hiljem avab oma õied kuldlauk. Õisik on taimedel 5–7 cm läbimõõduga „püstine kelluke“, õied avanevad kõige meelsamini täispäikeses.
Kuldlauk saab hakkama ka poolvarjus. Mõlemad taimed on üsna head paljunejad, eelistavad tavalist aiamulda. Aktiivse kasvu ja õitsemise ajal juunis tahavad nad liiga kuiva ilma puhul kastmist, sest siis kestab õieilu kauem. Taimi võib ümber istutada 3–4 aasta tagant. Mõlemad neist on silmapaistvad, kuna nende lehed on ilusad ka mõnda aega pärast õitsemist.

Kuldlaugu sort ʼJeannine’ on varane ja ühest sibulast väljub suisa 2 õisikut. Päikeselaugu lehed on veidi rohelisemad ning õie kroonlehed kitsamad. Kaubandusest võib suurema tõenäosusega leida kuldlauku.

Kollane lauk A. flavum on hoopis teistsugune kui kaks eelmist. Ta õitseb kesksuvel täpselt sel ajal, kui sibullillede õitsemises valitseb n-ö põud. Taim on 20–40 cm kõrge, lehed on hästi kitsad ja hallikad. Kollasel laugul on väga pikk õisiku kandeleht, mis on lõhestunud 2 ebavõrdse pikkusega hõlmaks. Sageli kaunistavad kuldkollase juulikuise kaunitari õisikut juba kuivanud pruunid hõlmad. Kuna taime õieraod on erineva pikkusega ja õied avanevad järk-järgult, meenutab kollase laugu õisik veidi punkari soengut või väikest tibu, kel hari peas püsti.

Kollane lauk on leplik. Ta eelistab hea drenaažiga mulda, ent ei pelga ka niisket kohta.

Viltune lauk A. obliquum on eelmistest kõrgem, kasvades kuni 130 cm kõrguseks. Sellise nime sai ta seetõttu, et pungas olekus on taime õisikud naljakalt longus või viltu. Tillukesed õied moodustavad ca 4–5 cm läbimõõduga õisiku, mis kaunistab peenart juuni lõpus ja juulis. Õisik on kollakasrohelist tooni. Ta on samuti leplik liik, kuid eelistab kasvada päikese käes ning pigem tuulte eest varjatud kohas, sest siis ei lükka tuul varbe pikali. Viltuse laugu lineaalsed lehed on kogu õitsemise ajal ilusad rohelised. Sihvakas ja toredat värvi õisikutega lauk sobib ideaalselt kokku näiteks pojengidega, siil-ja päevakübaratega või värviliste suvelilledega.

Ebaharilikud sinised laugud

Sinilauk A. caesium ja taevassinine lauk A. caeruleum on pigem sarnased liigid, ent võib-olla ilusam ja silmapaistvam on taevassinine lauk, keda leiab ka kaubandusest. Ta kasvab kuni 80 cm kõrguseks. Tillukesed õied on koondunud tihedasse erksinisesse õisikusse, mis võib olla kuni 6 cm läbimõõduga. Õied puhkevad juuli alguses, õitsemise ajaks on lehed kuivanud. Kitsad hallikad lehed hakkavad kasvama juba sügisel, seega on parim aeg taevassinist lauku istutada augustis. Taime sibulad on väikesed ning moodustavad ohtralt külgsibulaid, ta on väga hea paljuneja.

Taevassinine lauk on väga leplik, eelistades kasvada hea drenaažiga tavalises aiamullas.

Sarnane liik sinilauk soovib natuke enam hoolt. Siberist kuni Kesk-Aasiani stepis, poolkõrbes või mäenõlval kasvav liik tahab väga hea drenaažiga kuiva ja sooja kasvukohta, liigniiskus võib taime hävitada. Sinilauk on pisut madalam liik – kuni 60 cm kõrgune. Tema õievärv on veidi hallikam ja tuhmim kui taevassinisel laugul, õielehtedel on tumedam keskjoon. Kuni 6 cm läbimõõduga õisikud puhkevad õide paar nädalat pärast taevassinist lauku. Kahe laugu kombineerimisel saab aeda üsnagi pika sinise laine, mis võib kesta terve kuu.

Kaks eelnevat sinist lauku on kõrged ja juulikuised, rukkilillesinine lauk A. cyaneum avab oma õied aga augustis. Poolkerajad õisikud on kuni 3 cm läbimõõduga, õied on imeilusad säravad sinised. Rahvusliku nimega lauk on pärit Hiinast. Rohtse laugu niitjad lehed on rohelised kevadest sügiseni, parim viis taime kasvatada on ühtse puhmikuna. Rukkilillesinine lauk eelistab hea drenaažiga veidi niisket aiamulda ja pigem päikeselist kohta, kuid saab hakkama ka poolvarjus.

Ilusad rohelised ja söödavad

Laugud võiksid olla nii lillepeenras kui tarbeaias. Veel parem, kui söödavad laugud kasvavad läbisegi ilutaimedega. Peale suhupistmise rõõmu aitavad vängelõhnalised laugud lillepeenras kaitsta ilutaimi võimalike kahjurite eest. Kahjurputukad lihtsalt ei saa aru, et sibulalõhna varjus on tema meelistaimed.

Söödavaid iludusi on nii peente lamedate kui aerutaoliste lehtedega. Tuntumate laukude lehed on aga ruljad, need on justkui pisikesed pikad torud. Torukeste otsa ilmuvad ka söödavad õied.

Vana hea murulauk A. schoenoprasum on hinnatud kiirekasvuline kevadine vitamiiniallikas. Looduslikult kasvab ta mitmel pool põhjapoolkeral. Suure areaaliga taim saab hakkama kuival alvaril, poolvarjulises metsas, soisel niidul. Eesti looduses võib temaga kohtuda Põhja- ja Lääne-Eesti kuivadel niitudel ning paepealsetel. Koduaiaski on ta vähenõudlik, ent korraliku saagi saamiseks tasub taimele valida päikeseline, parasniiske ja rammusa mullaga koht.

Murulaugule väga sarnane liik on kuldjärve lauk A. altyncolicum. Mõlema liigi lehed on kitsad ja ruljad, mullas on neil väikesed piklikud sibulad. Kasvada võivad nad puhmikuna või suisa tiheda muruna. Kuldjärve lauk on murulaugust kõrgem, kuni poolemeetrine. Tema lehed on veidi suuremad ja mahedamaitselised. Ta ei kasvata end nii kiirelt „kinni“ kui murulauk, erinevalt eelmainitust ei valmista tema seemikud peavalu. Seetõttu sobib kuldjärve lauk hästi ilutaimede naabriks. Suvel puhkevad väikesed lillad pallid tekitavad peenrasse võrratu värvilaigu.

Nii kuldjärve lauku kui murulauku tasub suve jooksul pidevalt tagasilõikusega uuendada, et saada söögiks mahlaseid lehti. Kes C-vitamiini rohketest lehtedest ei hooli, võib toiduks tarvitada ka ilusaid violetseid õisikuid.

Varakevadisele muru- ja karulaugule pakub konkurentsi talisibul A. fistulosum, kes pistab oma ruljad lehed mullast välja ajal, mil lumi pole veel sulanudki. Väga vana kultuurtaime eellaseks peetakse altai lauku A. altaicum, keda võiks samuti kodus kasvatada, sest tema kuni 70 cm kõrgused ruljad lehed ei lamandu sama kergelt kui talisibulal.

Talisibul on eeskujulik kasvaja ja nii nagu murulauku, tuleks tedagi uuendada iga 4–5 aasta tagant. Sel juhul on lehed priskemad ning puhmikus tunduvalt vähem õisikuid. Talisibula lehed on kevadel mahlased rohelised ja sama kasulikud kui küüslauk, sisaldades rohkelt C-vitamiini, mineraalaineid Ka, Fe, Zn ja P ning foolhapet. Ta kaotab oma dekoratiivsuse pärast juulikuist õitsemist. Kollased lamandunud lehed saab kergelt peenralt eemaldada.

Paksude ruljate lehtedega on pskemi lauk A. pskemense, kes tärkab altai laugust ja talisbulast tunduvalt hiljem, ent püsib peenral ilusana kuni hilissügiseni. Pärit Kesk-Aasiast, on ta oma nime saanud Pskemi jõe järgi, mille kaldalt ta esmakordselt leiti. Kenaks muudavad taime jämedad ruljad lehed, mis on nii armsad kui stiilsed. Ta kasvab pea meetrikõrguseks, ühest sibulast väljub mitu lehte.

Puhetunud lehed on alusel lühikese tupeosaga, mistõttu näeb taim välja väga efektne – nagu haralise olekuga sukulent. Suve keskel kannab lauk 6 cm läbimõõduga valget õisikut. Õisikuvars on väga tugev ja püsib sügiseni, kusjuures hallikas kuivanud vars on vaatamisväärsus omaette.

Talisibul ja pskemense lauk on väga vähenõudlikud, elavad hästi nii kiviktaimlas kui tavalises peenras.

Lineaalsete lehtedega rohelised

Veetlevate ilutaimedena on Eestis tuntud ohhoota lauk A. ochotense ja võidulauk A. victorialis, kes tärkavad veidi pärast karulauku, ent nende lehed säilivad ilusana suvest sügiseni. Taimed on omavahel väga sarnased nii kasvult, füsioloogialt kui maitse poolest. Risoomsed laugud moodustavad kena kompaktse puhmiku. Taimekogumi kõrgus on umbes 0,5 meetrit.
Ohhoota lauk on veidi kõrgemakasvulisem, tema tömbiotsalisem leht ja õisik on pisut suuremad. Võidulauk on see-eest varasem. Ohhoota lauk on ilmselt tuntum ja kasutatum. Mõlemad liigid kasvavad looduslikult Aasia niisketes metsades, niitudel, nõlvadel ja ojade ääres. Varjulisemas ning niiskemas kohas meeldib neile enam, seal paljunevad nad ka edukamalt. Ohhoota ja võidulaugu lehed on kevadel kui imearmsad väikesed lehvikud, juunis ilmuvad neile tagasihoidlikud, ent stiilsed longus õisikud. Kuni 60 cm kõrgusel varrel puhkevad juuni lõpus kreemika tooniga kerajad õisikud. Nii õitsev, musti läikivaid seemneid kandev kui juba päris sügisene taim on väga dekoratiivne.

Mõlemad liigid on pealtnäha „tavalised rohelised“, ent taimede kasvukuju, diskreetsed pungad ja õisikud muudavad nad kirjus lillepeenras eriliseks. Mahlased ja maheda maitsega kevadised lehed sünnivad suhu pista ning on hea asendus looduskaitsealusele karulaugule. Suvised õisi sobib puistata salatitele, suppidele, praadidele.

Mugullauk on üks hilisemaid lauke meie lillepeenras. Ta avab oma valged tähekujulised õied suisa septembris. Heitlikele sügisilmadele vastupidav taim on kena oktoobriski. Graatsiline lauk kasvab kuni 60 cm kõrguseks, tema lehed on pikad ja peened. Mugullauk tärkab kevadel küll hilja, ent pakub terve suve lillepeenrale oma peente lehtedega õhulisust. Kaugelt meenutab tihe mugullaugu istutus veidi mõnda kõrrelist.

Mugullaugu lamedad lehed on söögiks parimad kevadel ja suve algul. Aasia köögis hinnatakse sibulase maitsega lehti kõrgelt. Ka meie poodides pakutakse tema seemneid. Magusa lõhnaga õied on söödavad, sobides sügisestele roogadele mõnusaks lisandiks. Mugullaugule sarnane liik on lõhnav lauk A. ramosum. Samuti Aasiast pärit liik õitseb aga suvel. Kuni meetrikõrguseks sirguva taime lehed on kõrrelisetaolised, õied on kreemikad ja lõhnavad imemagusalt. Mõlemad liigid on koduaias väga leplikud, ent eelistavad parasniisket päikeselist kasvukohta. Nad sobivad ilutaimede vahele, sest paljunevad võrdlemisi tagasihoidlikult.

Kahele kõrgekasvulisele laugule lisaks levib ka üks madal peente lehtedega liik. Rakkiolauk, vana nimega hiina lauk A. chinense on hinnatud Aasia köögis, kus tema rohelisi lehti kasutatakse igasugustes roogades. Pisikesi kogumeid moodustav taim on väga hea paljuneja. Ta õitseb suve keskel, tumelillad pisikesed õisikud on ilusad, ent ohtlikud. Seemnete idanevus on väga hea. See tähendab, et õigel ajal koristamata jäänud seemned idanevad sedavõrd hästi, et varsti on terve peenar pisikesi hiinlasi täis. Sel juhul tasub taim lihtsalt ära süüa ja saabki „vaevast“ lahti.

Dekoratiivsete õisikutega rohtsed laugud

Terve hooaja vältel kuulub roheliste laukude sekka ka ilus longus lauk A. nutans, kelle heleroosasid õisi näeb suve teisel poolel. Juulis meenutab longus laugu avanemata õisik pulmatantsu pidavat kurge. Ca 60 cm kõrgusel robustsel varval on 5 cm läbimõõduga õisik. Lehed on kuni 1,5 cm laiused ja lineaalsed. Eriliselt ilus puhmikuline taim särab terve suve. Longus laugul on mitmeid sorte ja hübriide, neid leiab ka kaubandusest. Õite värvus ja kõrgus ning lehtede suurus varieeruvad, näiteks on müügil ʼSugar Melt’, ʼEsmee’, ʼCaroline’, ʼIsabelle’.

Longus laugule sarnane on peenemate lehtedega rauklauk A. senescens, kes õitseb juuli teisel poolel. Mõlemad laugud on söödavad. Hübriidsed sordid ʼMillenium’ ja ʼSummer Beauty’ püsivad kenad terve hooaja, meenutades väliselt longus või rauklauku.

Rauklaugu sinihall alamliik A. senescens subsp. glaucum kasvab kuni 15 cm kõrguseks, sobides ideaalselt kiviktaimlasse, kus sügisel on pigem taimi vähe näha. On üliarmas, veidi sasise ilmega, meenutamata esmapilgul üldsegi lauku. Alpinaariumisse sobib ta kõrvuti näiteks mõne haruldase sügislillega.

Ka thunbergi lauk A. thunbergii on madal ja pääseb löögile pigem avatud peenral. Rohelised, keskmist kasvu püsikuna käituvad veel kaldlauk A. cernuum ja euroopa lauk A. lusitanicum. Lillade õite ja kenade läikivate lineaalsete lehtedega on ussuuri lauk A. komaroviense, kes õitseb septembri lõpus. Farreri lauk A. cyathophorum var. farreri oma lillade murututti meenutava õisikuga on püsik, kes sobib hästi ääristama peenart. Ta on väga madal ja kitsaste lineaalsete lehtedega, moodustades nunnusid puhmikuid ning säilitades ilu terveks hooajaks.

Kuidas rohtseid lauke uuendada?

Rohtseid lauke võiks ümber istutada 3–5 aasta tagant. Kiirekasvulised ja lühiealised laugud, nagu talisibul, murulauk, rakkiolauk, ka ohhoota ja võidulauk, kes kasvavad kiiresti tihedaks ja õiesaak jääb kiduraks, ootavad kindlasti 2–3 aasta tagant uuendamist. Sageli kimbutavad rohtsete laukude puhmikuid umbrohud. Ka siis tasub uuenduskuur ette võtta.

Hilisema õitsemisega lauke, nagu rauk- ja mugullauk, longus ja euroopa lauk võiks uuendada kevadel.

Puhmikud tuleb üles kaevata ning hakata ükshaaval sorteerima välja kuivanud ja surnud taimi ilusatest noortest. Sibulad on vaja puhastada vanadest lehtedest ja umbrohust. Uued taimed võib jagada tillukesteks kimpudeks, aga sibulad istutada maha 3 sibula sügavusele ühekaupa, siis on neil rohkem aega „täis“ kasvada. Rohtseid lauke peab hiljem ka kastma, kuid väetisest nad pigem ei hooli.

Rohtsed laugud