Suureõielised lumikellukesed

Henry John Elwes astus 6. märtsil Marseilleʼs laevale, kerge pettumus hinges, sest planeeritud seilamine Küprosele koos tuntud ornitoloog Thomas Prowysiga (Lilfordi 4. paruniga) oli jahi parandamisega seoses edasi lükatud.

27aastane heast perekonnast pärit noor mees, 11 lapsest vanim ja hästi koolitatud, tundis, kuidas teda kutsuvad kauged maad, kus leidus võrratult põnevaid, seni avastamata taimi, linde ja liblikaid. Nii suur oli tema kirg, et ei möödunud aastatki, mil ta ei oleks osa sellest veetnud välismaal. Reisimine aga ei olnud sel ajal lihtne ettevõtmine, sest tema avastused jäid aastatesse 1870–1914.

Kuid praegu oli aasta 1874. Henry John oli otsustanud reisi siiski jätkata ja suundus nüüd Levanti poole, piirkonda, kuhu tänapäeval mahuvad Küpros, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Palestiina ja Süüria.

11. märtsil Syra (praegu Syros) saarel randudes ootas ees veel ebameeldivusi. Erakordselt pikk talv ei olnud taandunud ja kõrgemal mägedes valitses ikka veel lumi. Loodus ei olnud tärganud. Tuli liikuda edasi lõunasse, läbi Kreeka saarestiku, Lüükia poole (tänane Türgi lõunaosa).

Kahe nädala pärast kohale jõudes organiseeris mees kohaliku politseipealiku abiga endale hobused ja politseinik Ibrahimi oma teekonnale appi. Sellised retked olid alati kõrge riskiga seotud, sest röövleid, kes üksikute rikaste välismaalaste vara himustasid, jagus igasse maanurka. Edasi liikuda oli võimalik vaid pidevalt teel olles, relvaid ja väga vähe raha kaasas kandes, et sellistelt reisidelt elu ning uute leidudega koju naasta.

Päevad olid rasked. 8–9 tundi järjest liiguti kas jala või hobusel, üle mägede ja läbi orgude, tihti ka läbi jõgede kahlates. Ööbimised olid kesised ja möödusid akendeta hüttides põrandal magades. Mõnikord sai hea õnne peale ka sõbralike tolliametnike või samas (Krimmi) sõjas sõdinud lahkete relvavendade kodus peatuda. Korralikust söögist võis vaid unistada, näiteks võist ja piimast, mis kodus nii tavalised. 

Siin sai jahtida ainult nurmkanasid, süüa viletsat leiba ja sibulaid, hapupiima peale rüübata. See kõik aga ei murdnud tugevat, pikakasvulist meest, sest vastutasuks sai ta imetleda silme ees lahti rulluvaid dramaatilisi kuristikke ja nagu pärleid täis tipitud, võrratute taimedega laiuvaid orge, mida ükski tema kaasmaalane enne veel näinud ei olnud. Saabunud kevad jagas lahkelt oma värskelt avanenud õisi. Männimetsade alused lausa õhetasid krookustest, gruusia alpikannidest, kirgaslilledest ja õrnadest ülastest.

7. aprilli varajane hommik oli külm ja loodus härmas. Veel ärkamata metsas ringi vaadates jäi mehe pilk peatuma ühel kõige kaunimal, suurel valgel õiel. See oli lumikelluke, aga mitte tavaline. Taime oma seni kogutud aarete hulka lisades oli mehe hing ütlemata õnnelik, sest ta aimas, et see oli midagi erilist. Hiljem Inglismaal kinnitatigi ta oletust, et tegemist on täiesti uue liigiga ja lumikelluke nimetati John Henry Elwesi järgi Elwesi ehk suureõieliseks lumikellukeseks Galanthus elwesii.

Reisilt sai kaasa nopitud veel paar seni tundmata püvilille, kaks iirist, 5–6 erinevat krookust, üks kaunis ülane, neli potti alpikanne, mitmed orhideed ja üks võrratu putukõis Ophrys.

Hädad ei olnud muidugi veel ümber saanud, sest poolelt teelt kogutud ja sadamasse ette saadetud kast sibulatega läks kaduma või varastati. Õnneks oli selle sees olnud sibulatest enamikku igaks juhuks ka duubeldatud ja endaga kaasas kantud.

Kaks kuud hiljem jõudis mees õnnelikult tagasi koju ning lumikellukesi sai istutatud nii Cirencesterisse, kus ta perega elas, kui ka maavaldustessse Colesbourneʼi pargis, mis oli tema sünnikodu ning mille ta hiljem isalt päris. Ta oli julge käega aednik, kes külvas sibullilli rohkelt ja lainetena läbi kogu valduste. Aed oli tema ajal tuntud kui üks erakordsemaid erakätes olevaid sibullillede kollektsioone.

Õnneks on lumikellukesele antud hea kohanemis- ja paljunemisvõime, misläbi hoolega kogutud sordid olid enamuses vastu pidanud ning tekkinud ka oma aia uued hübriidid. Appi tuli lumikellukeste kasvataja Herbert Ransom, kes aitas olemasolevaid taimi identifitseerida ning lisas juurde uusi ja erilisi. Toimus elav taimevahetus teiste kollektsionääridega.

Henry Johni pojapoja abikaasa Leedi Carolyn Elwes (1940–2022) võttis 1997. aastast alates oma südameasjaks kollektsioon süstematiseerida ja seda jõudsalt täiendada. Ta identifitseeris ning valis välja ka parimad oma aia hübriidid, millest tuntuimad on Galanthus elwesii ʼCarolyn Elwes’, G. ʼLord Lieutenant’, G. ʼGeorge Elwes’ ja G. plicatus ʼColossus’.

1997. aasta oli omamoodi märgiline, sest kollektsioon avati üldsusele talviseks külastamiseks. Sellega kaasnes ka õnneks või õnnetuseks üks suur skandaal seoses sordi ʼCarolyn Elwes’ varastamisega. Kogu algselt kasvanud laik kadus nagu tina tuhka ning neid taimi ei ole ka kunagi hiljem galantofiilide ringkonnas välja ilmunud. Skandaal aga lisas aiale kuulsust ja suurel hulgal uusi külastajaid järgnevateks aastateks.

Tänapäeval rõõmustab aed talviseid uudistajaid üle 350 kultivariga, kelle õisi jagub jaanuari keskpaigast kuni märtsi alguseni.

Lumikellukeste ideaalsed kasvutingimused on poolvarjulises kohas (lehtmetsas), kus neid talvel ja varakevadel paitab päike, kuid suvine vari laseb neil rahulikult hääbuda. Oluline on ka piisavalt niiske, aga vett läbilaskev, neutraalne kuni kergelt aluseline huumusrikas muld. Harilik lumikelluke Galanthus nivalis talub külmemaid ja raskemaid muldasid, suureõieline lumikelluke Galanthus elwesii saab hakkama ka veidi kuivemas pinnases, kuid kurruline lumikelluke Galanthus plicatus eelistab kindlasti head drenaaži ja aluselisemat mulda.