„Ilu ei sünni patta panna ega kaunist katlasse,“ ütleb Eesti vanasõna. Ega vanarahvas ilmaasjata hoiatusi jaganud. Kusagil on seal alati tõenupp peidus. Enam levinud ravimtaimed on tihti just ohutu ja ohtliku piiril. Taimekasutaja peab väga täpselt teadma õiget doosi, kus taimest on abi. Kuid Eestimaa looduses ja koduaedades leidub ka sadakond taimeliiki, mis võivad kellegi eluteed lühendada. Mürgiste taimede puhul on hämmastav see, et niikaua, kui inimene neile kätt külge ei pane, pole nad kellelegi ohtlikud. Peale paljude uudisliikide iluaias on ka vanade taluaialillede hulgas mitmeid üllatavalt ohtlikke taimi, kui neile valesti läheneda.

Esimesena tuleb silme ette kõrge sinise käokinga Aconitum napellus puhmas, mis on Euroopa üks mürgisemaid taimi. Vastupidava liigina on tema erinevad sordid justkui kohustuslikud elemendid vanemates aedades ja majade ümber. Käokinga alkaloididel on valuvaigistav, põletikuvastane, palavikku alandav ja südame arütmiavastane toime, kuigi suure mürgisuse tõttu on tema kasutamine ilma põhjalike teadmisteta väga ohtlik. Isegi taimemahlaga kokkupuutel tungib see läbi naha, millest algul tekivad villid ja hiljem võib ilmneda raske mürgistus. Taime lähiümbruses tegutsedes tasub kasutada kindaid ning katta käed pikkade varrukatega. Erinevad sordid ja ristandid on aiaärides müügil ning praeguselgi ajal aiapildis hinnatud.

Kaheaastane verev sõrmkübar Digitalis purpurea on tokkroosi kõrval üks taluaia alussambaid. Kui talle võimalus anda, rändavad taimed isekülvi teel päris hoogsalt mööda aeda. Jätan alati mõne äraõitsenud õisikuvarre maha lõikamata, et seemned saaksid ennast ise külvata ning õisi jätkuks ka järgmisesse aastasse. Meeles peab siiski pidama, et kõik taimeosad on mürgised, kaasa arvatud juured ja seemned. Eriti mürgised on ülemised lehed. Kuivatamine ei vähenda taime mürgisust.

Värskelt ohtlik

Enamasti on loomadel nn seitsmes meel, mis aitab ohtliku suutäie kaugelt ära tunda. Inimese meeled on tagasihoidlikumad ja väidetavalt ei olegi kõik mürgised taimed ebameeldiva maitse või lõhnaga. Mõned inimesed on taimedes leiduvate toksiinide suhtes tundlikumad kui teised. Sellest on tingitud ka erinevad allergilised reaktsioonid – kes ei talu maasikaid ja kes on tundlik tsitruseliste suhtes.

Näiteks aedruut Ruta graveolens on rikkalikult eeterlikke õlisid sisaldav tsitruseliste hulka kuuluv maitse- ja ravimtaim. See Leedu rahvuslill on aga nii mürgine, et tundlikumale inimesele võib aedruut nahale sattudes tekitada ville kuni 7 aastaks. Samas kasutatakse teda vürtsika lõhna ja maitse tõttu kastmetes, salatites ja Itaalias isegi grappa maitsestamiseks. Värskelt üsna ebameeldiva lõhnaga taim muutub pärast kuivatamist märksa meeldivamaks.

Värske aedruut võib kahjustada neerusid ja maksa, samuti põhjustada menstruaalhäireid ja probleeme viljastumisega nii meestel kui naistel. Toidu sees kasutatakse teda ainult kuivatatult. Seemneid on vabalt saada kõigis aiapoodides.

Mõned taimed võivad olla ohtlikud katsudes, teised vaid siis, kui neid alla neelata. Mõnel juhul on mürgine kogu taim, teisel ainult üksikud taimeosad. Mõned mürgised ühendid lagunevad kuumutamisel. Paljude mürgiseid ühendeid sisaldavate taimede puhul peab olema tarvitatav kogus nii suur, et ükski inimene ei jõua ühte taime sedavõrd palju sisse süüa. Näiteks harilik mugulsibul on ohtlik hobustele ja kariloomadele, aga inimene sööb teda mõnuga.

Kas karta?

Üldiselt jagataksegi mürgised taimed kolme gruppi. Surmavalt mürgised on need, kus ohtlik on kokkupuude kõikide taimeosadega või ainult taime läheduses viibides tema eeterlike õlide sissehingamine. Neid, mis õpitakse selgeks koolis, on üsna vähe. Enamasti peab inimene ikka ise midagi tegema, et mürk tema organismi jõuaks.

Hallutsinatsioone põhjustavad taimed on pakkunud põnevust läbi aja. Tarvitatava taimekoguse piir elu lõpu ja meeltemaailmaga mängimise vahel on õhkõrn. Näiteks räägitakse, et Inglise prouad asetasid teejoomise ajal laua keskele uhkelt õitsva inglitrompeti Brugmansia, kelle õitest raputati vaikselt õietolmu teetassidesse. Nii avanesid külaliste keelepaelad ja ükski jutt ei jäänud rääkimata. Taime suured, pea 20–30 cm pikkused kellukakujulised õied pole märkamatud. Eesti ühed uhkemad isendid on kindlasti Tallinna Loomaaias, kus neil on suurepärased kasvutingimused.

Maailmas on vaid umbes 10 000 taimeliiki, mis võivad mingit pidi ohtlikud olla. Enamik neist põhjustab nahalöövet, kui inimene taimemahlaga kokku puutub, sissesöömisel aga seedehäireid. Maikelluke, jugapuu, kuldvihm – kõik on meie koduaedades ja avalikel haljasaladel tuntud taimed. Enamasti ei arvata, et nende kohalolu oleks kuidagi ohtlik. Kui karta kõike, mis on natuke mürgine, siis tuleks loobuda ka nartsisside, loorberi või kuutõverohu kasvatamisest.

Surmavalt mürgised

Nii nagu puudub selge piir ravimi ning mürgi vahel, pole seda kerge tõmmata ka ravim- ja mürktaimede vahele. Küsimus on alati koguses ja selles, kuidas neid kasutada. Näiteks toored tomatid, kartuliviljad (need, mis maapealsele osale külge tulevad!) ja rabarberilehed võivad põhjustada tõsist mürgitust, aga ometi kasutame me taime teisi osi toiduks.

Olen aastaid tagasi kasvatanud koduaias riitsinust (Ricinus) kui suvelille tema kiire kasvu ja efektselt tumepunaste lehtede pärast. Riitsinuse mürgisus avaldub vaid taime süües, mitte katsudes või vaadates. Surmavalt mürgised on seemned – inimesele piisab 2–4 seemnest, et tekiks raske mürgitus. 10 tükki juba kindlasti surmavad. Seemnetes leiduv ritsiin on lõhnatu ning tapab jälgi jätmata, kui satub vereringesse. Samas kasvatatakse riitsinust ka suurtel põldudel, kuna just seemnetest saadakse väärtuslikku kastoorõli. Õli ise mürkaineid ei sisalda, kuna need jäävad pressimisjääkidesse.

Kui näsiniin ja maikelluke on mürgiste taimedena meeles, siis näiteks kikkapuud ja kuldvihma ei osata esmajärjekorras väga mürgiseks pidadagi. Harilik kikkapuu Euonymus europaeus on oma erkoranžide viljadega hilissügiseses aias tähelepanuväärne isend. Tema seemned on mitte küll surmavalt mürgised, aga siiski põhjustavad tõsist mürgistust. Samas söövad linnud neid hea meelega ja nendega ei juhtu midagi, sest kõva kestaga seemned läbivad kiirelt seedesüsteemi. Harilik kuldvihm Laburnum anagyroides seevastu on siin oma kasvuala piiril ja aeda ihaldatud taim. Maikuus õitseb ta pikkade rippuvate õisikutega, mis tõepoolest meenutavad kuldset vihma. Samas on taime kõik osad mürgised, sisaldades mürgist tsütisiini, mis on näiteks mõnedes suitsetamisest võõrutamise ravimites.

Veel aias ringi vaadates jääb silma must lumeroos Helleborus niger, kes praegusel hetkel aias väga pilku ei püüa, aga lumehangede vahelt tervitab kuninglike õitega. Ohtlik on taime mahl, kui see pikemalt nahaga kokku puutub. Juured on surmavalt mürgised, kui neid toiduks kasutada. Ajalooliselt on lumeroosi juurtest tehtud pulbrit kasutatud lahtistina ja oksendamist esile kutsuva vahendina. On juhtunud, et doos on osutunud liiga suureks ning raviprotseduur lõppenud fataalselt.

Tavapärased koduaias

Kergelt mürgine on väike igihali Vinca minor. Hea ja vastupidava pinnakatja taimena on ta hinnatud koduaedades ja avalikel aladel, aga tegelikult on ta lähedane sugulane maailma kõige mürgisemate taimede hulka kuuluva hariliku oleandriga Nerium oleander, keda meilgi toataimena kasvatatakse. Väikese igihalja mürgistusnähud ulatuvad kergest kõhuvalust tõsiste südametüsistusteni.

2005. aastal rajati Inglismaal Alnwickis surmavatele taimedele pühendatud kollektsioonid. Aed on hästi valvatud ning seda pääseb külastama vaid giidi juhendamisel. Seal kasvab ligi 100 mingil moel surmavat taime. Väga paljud sealsest nimekirjast on tavalised meie koduaedadeski. Teada-tuntud mürgiste taimede, nagu ogaõun, must belladonna ja jugapuu kõrval on koha leidnud tavapärased nartsissid, pajud ja karukellad.

Kuid ikkagi on inimene enamasti just ise endale ohtlik. Pole vaja kõike süüa või oma meeli taimedega segadusse ajada. Koduaias tuleb varakult lastele selgeks teha, kus on söögipoolis ja kus vaid silmailu. Kõike natuke kahjulikku või ohtlikku ei saa ära keelata, nii jääks maailm palju vaesemaks.

Tavaliselt on aiatöid tehes enamikul kindad käes. See pole niisama peenutsemine, sest mõnede taimede läheduses olles on see lausa eluliselt vajalik. Kindlasti tasub pesta korralikult käsi ja töövahendeid. Taimejäätmed tuleb korralikult kokku koguda, mitte jätta neid lastele või koduloomadele mängimiseks.

Kaunid, aga ohtlikud